Kõige sagedamini kirjutatakse mulle:
"Ma ei tea enam, mida teha."
"Ma olen nii väsinud."
"Mu laps ei taha õppida."
"Kas ma teen midagi valesti?"
Ma tean seda tunnet. Mitte raamatutest. Päris elust.
Minu lugu
Kaotasin oma ema üheksa-aastaselt.
Kasvasin keskkonnas, kus oli palju hirmu, konflikte ja ebaturvalisust.
See pani mind aastaid otsima vastuseid küsimusele:
Miks inimesed käituvad nii nagu nad käituvad?
Ja kuidas luua rohkem rahu iseendas ja oma peres?
Miks ma seda teen?
Sest ma usun, et ükski ema ei peaks oma muredega üksi jääma.
Täna kuulan igal nädalal vanemate lugusid.
Ja näen ikka uuesti, et probleem ei ole tavaliselt halb laps ega halb lapsevanem.
Sageli on inimesed lihtsalt väsinud, segaduses ja ilma toeta.
Kui sa oled siia jõudnud...
siis võib-olla kannad sa praegu midagi rasket.
Ma ei saa lubada, et kõik muutub üleöö.
Aga ma saan lubada, et sa ei pea kõike üksinda kandma.
