Lapse haridusteel kipub vastutus vahel muutuma justkui kuumaks kartuliks, mida õpetajad ja vanemad üksteisele edasi veeretavad.

Kool ootab, et kodu toetaks, kontrolliks ja vastutaks. Vanem eeldab, et õpetamine ja õppimise korraldamine on kooli ülesanne. Ja kusagil nende kahe vahel on laps.

Aga kelle vastutus lapse haridustee tegelikult on?

Selles podcasti osas võtame luubi alla just vanema rolli. Mida peaks vanem kindlasti tegema, et lapse haridustee oleks sujuvam? Mille eest vastutab vanem, mille eest kool ja mille eest laps ise? Kui palju peaks vanem õppimisse sekkuma, millal nõudma, millal toetama ja millal hoopis sammukese tagasi astuma?

Vaatame üle ka need kohad, kus vanem võib parimate kavatsustega võtta enda kanda liiga suure osa lapse vastutusest – või vastupidi, oodata koolilt midagi, mis peaks algama kodust.

Eesmärk ei ole leida süüdlast, kelle kätte „kuum kartul“ lõpuks jätta, vaid saada selgemaks, milline on vanema osa lapse haridusteel ja kuidas aidata lapsel samm-sammult ise oma õppimise eest vastutust võtta.

Õpetajana ütlen vanematele ühe asja: pange laps kooli nii hilja, kui võimalik.

Miks ma nii ütlen? Sest koolivalmidus ei tähenda ainult seda, et laps oskab lugeda, kirjutada ja arvutada.

Selles podcastis räägin väga mahlakate näidete kaudu sellest, miks tekivad lastel koolis probleemid, miks mõne lapse jaoks muutub koolitee valusaks ja mida võiks iga vanem teada enne, kui laps kooli läheb.

🎧 Kuula, kui sinu laps läheb kooli või juba käib koolis. See episood võib panna sind nii mõndagi hoopis teise pilguga vaatama.

Kas inimesed kogevad maailma ühtemoodi?

Teaduse järgi ei.
Me ei koge maailma sellisena, nagu see "on". Me kogeme maailma sellisena, nagu meie aju selle üles ehitab.
Seda mõjutavad näiteks:
geneetika,
varasemad kogemused,
lapsepõlv,
õpitud uskumused,
mälu,
tähelepanu,
hetke füsioloogiline seisund (uni, nälg, stress),
aju ja keha keemiline seisund.

Siin tasuks olla teaduslikult täpsem, sest muidu võid tahtmatult teha sama, mida soovid oma sisuga vältida.
Näiteks väide **"emotsioon = kehakeemia"** on liiga lihtsustatud. Emotsioonid hõlmavad samaaegselt aju aktiivsust, närvisüsteemi, hormoone, kehalisi aistinguid, mõtteid ja tõlgendusi. Keemia on oluline osa, aga mitte kogu lugu.
Pakun sellise versiooni.

Kes teist on kuulnud lauset: "Sa lood oma mõtetega oma reaalsust"?
Kes on hakanud kartma oma negatiivseid mõtteid?
Kes on süüdistanud ennast, et mõtles ise haiguse välja? Või õnnetuse? Või ebaõnne?
Mina olen.
Ma kartsin oma mõtteid.
Ma uskusin, et kui mu pähe tuleb midagi halba, siis olen selle kuidagi ise ellu kutsunud.
Ja tead, mida see minus tekitas?
Süüd.
Väga palju süüd.